AITÄH SININE LIBLIKAS

Mööda ilma säras päike,

kõigele tuhmile soovis kinkida läike.

Et inimesi saadaks positiivne noot,

et üksi mure poleks jalust niitev hoop.

Oma kiirtega kõik kauni soovis esile tuua,

et inimestele ümbritsevast lummav vaatepilt luua.

Kuid äkki jõudis päikse ette hall pilv,

kus vihmaseks ja külmaks muutus ilm.

                               Päike püüdis sealt välja pressida,                                                                                          

kuid seda tehes aina enam jõudis eksida.

Lõpuks päikse jõud igapäevaga rauges,

kiirte sära muudkui tuhmus ja langes.

Inimesed hüüdsid ja otsisid seda armast päikest,

uskumatu sära ja rõõmurulli väikest.

Palusid sel pilvel lõpuks ta vabaks lasta,

et päike saaks ometi naerusuil naasta.

Kõik igatsesid seda soojust ja sära,

mida  aastaid polnudki näha.

 

Kuid siis üks imekaunis sinine liblikas tiirles ringi,

kes oma olemusega puudutas paljude hingi.

Ja nii see pisike õrna tiivuline läbi halli pilve lendas,

lummavat sära kaasas kandes endas.

Päikest nähes ta juurde koha sättis,

õrna puudutusega valu, kurbuse võttis.

Kinkides talle uue hingamise ja jõu,

andes hallist pilvest alati väljatulemiseks nõu.

Sinise liblika and oli uskumatu,

tänu millele päiksekiirte sära on püsivalt kustumatu.

Ja nii see päike taas kõigi sekka jõudis,

kõikideni tema soojus ja sära tee leidis.

Inimesed paljud rõõmupisarais tervitasid teda,

lausudes, et on oodanud meeletult kaua seda.

Kes päikest kallistas ja kes tegi pai,

liblikas kurjast pilvest võitu sai.

Ja nüüd see päike suure naeratusega paistmas,

kõikidele sooja valgust teele laitmas.

Kinkimaks ka teistele rõõmutunde südameisse,

andmaks lootust, usku endasse

 

KUTSU MIND ENDA ÜRITUSELE KÜLLA TREENERIKS!